Tartus ja Rootsis: eluradadel nähtut, kuuldut, meelespeetut. See oli kord...

See oli kord kevadel maiõhtul. Tegime maituld EÜS-i maja aias Viljandi tänaval. Tuli lõkkas. Meil oli varuks terve süli kasepuid. Selle aja kombe kohaselt hüppasime kõik üksteise järel läbi tule, nii noored kui ka vanad (vilistlased). Mäletan, ka Heinrich Koppel oma igaveses keisermantlis hüppas läbi tule. Ja imelik, meie olime kõik nagu immuunsed tule vastu. Ükski ei põletanud ei riideid ega näppe. Siis istusime tule ümber ja mis salata, tõstsime topsi ja maitsesime õllemärjukest. Valget viina ei olnud, sest seda ei tohtinud keegi seltsi korterisse tuua. Laulsime omi laule. Ja siis laulis meie Hans oma ilusa häälega soolo, mida me heameelega kuulasime.