Tagala. Raudteejaamas ja selle...

Raudteejaamas ja selle lähemas ümbruses võib näha palju masendavaid stseene. Saatjad, lahkumine... Tahetakse minejaile veel midagi ütelda, kuid ei leita sõnu; pisaradki puhkevad vabalt voolama alles siis, kui lahkuv on kadunud silmapiirilt. Selliseid valurikkaid lahkumisi olen näinud juba varemaltki, nimelt Jaapani sõja ajal, aga need on nüüd juba kas ununenud või olin siis veel selleks liiga noor, et neid mõista sel määral nagu Maailmasõja algusel. Pealegi oli siis niihästi minejail kui mahajääjail seegi troost, et sõda Kaug-Idas arvatavasti lõpeb enne m e i e meeste sinnajõudmist. Tahtsid ju venelased tol ajal veel olla nii vinged vennad, et muudkui lähevad ja ainult mütsidega pilluvad „japoškad” uperkuuti. Nüüd pole mingisugust troosti, sest juba mõne päevaga võivad siitpoolt mehed sattuda tulepöörisesse, kus ei aita isegi mõõk ega püss, veel vähem müts.

Seda suurema kilina ja kolinaga saadetakse mehi reisurongidele, enamikult ohvitsere ja sõjaväeametnikke. See on juba võrdlemisi rõõmus rahvas nagu nende saatjadki; päris ülevas meeleolus lahkuvad mõned nooremad mehed, tõotades maapinnalt hävitada kogu germaani tõu.

Teosest
lk 15