Suvi. Mõninga aja pärast...

Mõninga aja pärast on jalutajad jälle kesklinnas, kus neid vankrite mürin ja uulitsatolm vastu võtab.

„Pole ime,“ arvab valitseja, „et Toome mäel nii palju inimesi kõnnib – sinna põgenevad linlased selle kirina ja kärina eest.“

„Vist küll,“ vastab Lesta. „Mõnd isandat võid seal igal ajal leida – hommikust õhtuni; neid isikuid nimetatakse pilkamisi „doomhärradeks“.“

Teosest
lk 352