Meie õpinguid häirisid olmeprobleemid. Ülikoolil ei jätkunud ahiküttega auditooriumide soojendamiseks puid. Pakaselistel päevadel ei saanud me õppehoonetes lahti riietuda, paksudes kampsunites ja palitutes aga ei jõudnud külmast kohmetunud kätega küllalt kiiresti loenguid konspekteerida. Konspektid olid meile hädavajalikud, sest paljude ainete õpikuid alles koostati, tõlgiti või trükiti.
/---/
Väga tülikad olid sagedased voolukatkestused. Ulila elektrijaam oli õhitud, Tartut varustas elektriga ainsasse raudteevagunisse mahtuv vähese võimsusega diiselelektrijaam. Kui see tõrkus, mattus linn pilkasesse pimedusse. Kujuta ette, hea lugeja, üliõpilastest tulvil raamatukogu Toomemäel talvise eksamisessiooni eel. Õpitakse, nii et pea suitseb, iga tund, iga minut on kallis – ja järsku kustuvad lambid. Kõige hullem, et keegi ei tea, kui kauaks. Läheks koju, et küünlavalgelgi lugeda, aga ehk tuleb vool varsti tagasi? Nii juhtus mõnel õhtul mitu korda. Istusime pimedas – mõni jõudis koguni tukastada – ning ootasime lampide süttimist nagu ilmaimet.
Asukoht teoses
lk 67–68
