Siis aga olime lastega Tartus. Ülikooli valgete sammaste ümber olid veel värvilised lindid, mängis puhkpilliorkester. Orkestri lahkudes astusin sisse peahoone lahtisest uksest, Jaan kui vanem poeg ei söandanud aupaklikkusest järgneda. Viieaastane Triin laskis mul aga käest lahti ja jooksis padinal mööda treppi teisele korrusele. Kõlava häälega hüüdis ta üle valge koridori: „Isa tead, kui kipa, mulle meeldib siin!“ Heatahtlikult muigavate inimeste vahelt läksin oma tütart püüdma... Kõndisime sügiskuldsel Toomemäel – korrastatud Toomkiriku varemeis (Triinule siin ei meeldinud), astusime sisse vanasse Tähetorni (Jaan oli siin esimene) ning uurisime ka ülikooli zooloogia- ja geoloogiamuuseumi väljapanekuid (kust lapsed tuli kavaldamisega välja meelitada). See oli 350-aastase ülikooli viimane juubelipäev.
Asukoht teoses
