Tartu liina. Kui pikka juttu...

Kui pikka juttu ma võiksin selle peatüki varjus rääkida ja kirjutada, seda ma isegi ei oska mõtelda. Aga keda seesugune plaan võiks huvitada, tüütab ära ja teeb silmad ükskõikseks, et mis ikka tollest Tartust nii palju räägitakse. Näe, Tallinn andis sellele linnakesele mitu silma ette. Trügis pealinnaks ja võttis kogu maa ja rahva juhtimise rõõmud ja mured oma mõistusele, oskusele ja õlgadele. Tartu jäi oma tarkuse ja studentidega provintsi tasemele. Las Vanemuine lööb oma lugusid seal Emajõe kaldal, ja kes keelab rahval kaasa laulda. Linda – naisterahvas küll, aga Tallinnas sündinud ja kasvanud – oli energilisem ja osavam kui muusikamees Vanemuine. Linda oma poja, noore Kaleviga oli võimsam tollest tartlasest. Vanemuine oli kindlasti ka poissmees – ütleme vanapoiss. Kas tema silmis ka pisaraid leidus, kui ta kandlest lõi õrnemad ja ilusamad toonid välja. Linda võis aga armastuse pärast ja kaotusetundidel nutta terve järvetäie silmavett. Eks ta olnud vahva eesti ema, aga Vanemuine oli vaimu poolest etem. Tegi Johann Voldemar Jannsenile korralduse, et sa oled köstri ja organisti ameti peale õppinud, pane aga Tartus esimene eesti rahva laulupidu maksma. Ja siis see ka sündis. Tallinn siis alles veel tukkus ja unistas mõnest suuremast asjast või ettevõttest. Selgesti ära ütelda – estljandski gubernski gorod Revel. Tartu oli siis ikka veel Tartu ja mitte venelaste poolt ümber tehtud Jurjeviks.