Ööd kollases autos. Juba mõnda aega...

Juba mõnda aega on kestnud tõeline suvi – asfalt aurab, virvendab ja sulab. Auto konditsioneer huugab täiel võimsusel. Inimesed on tapva päikesepaiste kaitseks pähe tõmmanud rätikud või laiaäärelised kübarad. Mul on rohkem tööd kui tavaliselt. On huvitav, et eesti inimesed suudavad pigem trotsida külma, tormi ja vihma ning saavad ikka omal jalal käidud, kuid niipea, kui meieni jõuab kuumalaine, muutuvad taksod äkitselt ülipopulaarseks.

Kuid igal asjal on kord lõpp. Nii saab ka see kuumalaine lõpuks läbi ning ühel õhtul, kui ma majast välja astun, tajun ma seda. Taevas on halvaendeline. Samal ajal, kui ma mõtlikult autoni kõnnin, kogunevad idataevas tumedad äikesepilved. Vahel on äike vabastav, vahel ma isegi ootan seda hetke, kui esimesed rasked piisad asfaldile kukuvad. Teinekord aga hirmutavad tumedad pilved ja ähvardav kõuekõmin kauguses mind nii väga, et tahaks keerata end teki sisse, suruda padi kõrvadele ja magada, kuni päike jälle välja tuleb.
Teosest