Kiri noorusmaalt. Linn täitus üha...

Linn täitus üha enam ja enam inimestest. Riia rindel keesid ägedad võitlused sakslastega ja sõjapõgenikke Kuramaalt ning Lõuna-Liivimaalt voolas lakkamata jõena läbi sügisese Tartu. Neid liikus külakondadena vooris, paari-kolme- ja kümnekaupa tohutu suurtel kõrgerattalistel puldankatusega vankritel, milliste ette oli rakendatud kaks, neli ja enamgi hobuseid. Talupoeg ei jäta midagi maha, mis omal jalal jaksab kõndida. Oli ka plaanvankreid, milliseid vedasid härjad. Kõik veoriistad olid tulvil kraami. Seal oli kaste, kotte, tünne, mööblit, põllutööriistu. Koorma kinnitusköite küljes ja toolide ning laudade jalgade otsas kõlkus padasid, veepangesid, teemasinaid, riidekompse, korve. Vankri taha olid seotud lehmad, kuna mõnes vankris röhkis sigu pulkkastides, möögis lambaid, kires kukk ja kaagutasid kanad.

Tavaliselt sellist perekonnasõidukit juhtis peremees ise, vedades hobuseid, kes polnud harjunud linnatänava müraga ja autodega, suu kõrvast. Kõveravarreline piip hambais, säärikud jalas, läikivasirmiline müts peas, nii sammus ta, läti talumees, läbi Tartu ikka edasi. Kuhu? Sinna, kus pole sakslasi, kus pole sõda.

Naised ja lapsed istusid vankril kraami otsas. Vilets puldan ei suutnud asendada kodutalu tugevaid seinu ja katust. Neil oli külm, neil oli märg, nad olid pooleldi magamata sõitnud pikki nädalaid ja nende aukuvajunud silmist paistis möödakäijaile piinav küsimus: millal tuleb lõpp sellele viletsusele?

Niisugused olid jõukad sõjapõgenejad. Ent palju, palju enam oli vähemjõukaid. Neid, kellel ei olnud hobust, ei olnud vankrit. Nad liikusid tavaliselt kas koos suuremate vankrivooridega või omaette salkades. Poripritsmete ja teetolmuga kaetud mees, raske pamp seljas, kepp käes, ta kõrval naine, ühel käsivarrel laps, teises käes komps, seljas teine; vana, küüru- ja kössivajunud eideke lapitud pasteldes, varandusenatuke rätikuga näpu otsas, – nii nad marssisid ja marssisid. Ainult noori mehi ei olnud, – need olid kõik sõjas. Sõjapõgenejad tulid Riia maanteed ja suurem osa neist rõõmutses, et saab linnas puhata väsimusest, kuid need lootused osutusid petlikeks. Linn oli täis, tulvil inimesi, ei olnud nurgakestki vaba ruumi. Vankrimehed otsisid lagedama koha Tähtvere välja ääres või äärelinnatänaval, rakendasid hobused lahti, sidudes need samasse vankripära külge ning kattes tekiga, inimesed ronisid maha, sirutasid rappunud ja kangestunud liikmeid, valmistasid ööaseme lageda taeva alla. Jalamehed valgusid laiali kes kuhu mõistis. Nad ööbisid trepikodades, Toomel, heinamaal. Varahommikul otsisid nad üles turuplatsi, roidunud, väsinud, näljased, ning kerjasid, mangusid, varastasid, mida aga said. Ja nii oli see kestnud juba nädalaid, sedamööda, kuidas sõjategevus lähenes, ning lõppu ei olnud näha. Riia maanteed sisse, Tallinna ja Peterburi teed välja, nii voolas lakkamatult sõjapõgenejate jõgi rautatud vankrirataste kõrvulukustavalt põrudes linna munakivistel tänavatel.

Ei iial varem ole Tartus olnud nii palju elanikke. Kui eramajad olid viimse võimaluseni tulvil eraisikuid, siis kõik avalikud hooned ja asutised olid täis sõjaväge ja haavatuid. Hommikust õhtuni ja sageli öösigi marssis lõputuid sõjaväekolonne läbi linna, Tähtvere väljal õpetati noorsõdureid ning sageli pani aknaruudud põrisema läbi linna frondi poole ruttav patarei. Raudteel ei olnud ruumi neile kõigile, raudteel vooris niigi üks sõjaväerong teise järel ja frondi poolt tulid punase ristiga tähistatud vagunid tulvil piina ja meeleheidet.
Teosest
lk 30–32