Ärasaatmisel neljapäeva, 26. märtsi õhtul Tartu Kultuurihoones kõnelesid Kirjanike Liidu esimehe asetäitja Oskar Urgart, kompartei linnakomitee sekretär Arno Köörna, „Vanemuise“ direktor Vambola Markus ja üliõpilaste esindajana Heldur Niit (Lutsu teostesarja mitmete hilisemate järelsõnade autor). Mängis „Vanemuise“ sümfooniaorkester, laulis segakoor Richard Ritsingu juhatusel.
Ametlikud nekroloogid on mittemidagiütlevad ja koosnevad kroonulikest stampidest, rahvasuus aga on Lutsu matus saanud omaette legendi mõõtmed.
Lembit Remmelgas on matusekorraldajana pikemalt kirjeldanud nende päevade tragikoomilisi momente, rahva erakordset meeleolu ja ametivõimude hirmu selle ees, et kirjaniku lesk võiks nõuda kiriklikke matuseid (kirjaniku enda sooviks oli siiski olnud ilmalik talitus).
„Lutsu ei saatnud viimsele teekonnale mitte tuhanded, vaid kümned tuhanded, kogu leinarongi tee Raekoja platsist kuni Ropka Tamme kalmistuni oli palistatud tihedast rahvamurrust.“ Kui mõne uuema ja tuntud tegelase ärasaatmisel on mõnisada inimest, nimetatakse seda juba suureks matuseks, ent Lutsu puhul tuleks mõnisada korrutada veel sajaga – sellist inimhulka pole Tartus varem ega hiljem nähtud.
Lutsu matust on kirjeldanud ka Oskar Kruus, kes oli surnuaial üks kirstukandjaid; temagi meenutuste järgi oli kirjanikku ära saatmas „meeletult palju rahvast“; elektriseeritud meeleolu võimendas hiljutine Stalini surm 5. märtsil. „Oskar Lutsu matus ei tundunud kurva või masendava sündmusena. Kevadpäike helendas lootusrikkalt, üks vana mees oli oma elutöö teinud ning riiulitäie raamatute loomise järel puhkama heitnud. Ja Moskvas oli äsja midagi toimunud, mis lootust äratas.“
Asukoht teoses
lk 369–371
