Maroko-ihalus. Ma jõllitan vett...

Ma jõllitan vett ja näen end vastu virvendavat.
/---/
Seal, teisekl pool vett on uhke maja, kuhu on korteri ostnud üks Iisraeli pagenud ja sealt araablaste kartuses tagasi tulnud juut. Samuti üks omaaegne parteiajaloo õppejõud, kelle jõulised loengud Marxi-majas matkisid tagantjärele mõeldes kirikuõpetajate retoorikat.
/---/
Kuid praegu ja selles loos on oluline, et see vesi polegi enam kujund. See vesi on tavaline jõgi.
Ja selle jõe nimi on Ema.
Ühtäkki näen oma silme ees veepeeglis sinna kirjutatud sõnu.
Seal värelevad selle linna lauliku värsid:

Viit odrakakku, mis küpsend tuhas,
ma põlgan ära praetud kala haistes.
Kaks ahvenat apostel mõrda uhas.
Mu süda ütleb üles jalad paistes.

Las maitseb rannarooga usus puhas
uus ristirahvas valget laeva vaistes.
Ma naisi rappisin ja väga maistes
töis murdsin leiba linna taga luhas.

Kuid ma ei nõua kalki kaebemüüri,
mis varjab toredust ja lupjab sooni.
Ma suudlesin su üsa punast mooni.

Kui pühad enam süstasid ei üüri,
siis hoiab muusa türavart kui tüüri
ja Emajõgi eitab valukrooni.

Teosest
lk 103–104