Kuiva ja kuuma ilma juunikuu keskpäeva loidus on võtnud mu kodulinna oma haardesse. Asfalt aurab, tänavad tolmavad, teeveerse kalmistu muru on kolletanud ja puulehed tuuletuses tardunud. Higi immitseb peatselt igast poorist ja vedelikukaotus hakkab kohe vaevama mu magamatusest kurnatud ihu.
/---/
Aga naudingu suurendamiseks lükkan mõnutunde vedeliku kurkulibisemisest veel veidi edasi ja sean sammud joonelt ülikooli peahoone sammaste poole.
/---/
Olen nende sammaste vahelt läbi käinud seitsme aasta vältel ja hiljemgi lugematu arv kordi.
Aga võiksin ka praegu käsikaudu või pimesigi leida tee auditooriumi, kus kummikindas käsi kirjutas tahvlile näiteid eesti murretest või kus lugupeetud akadeemik vahendas algteadmisi keeleteadusest kõrvuti kõige põnevama klatšiga. Või siis hoopis minna hoone tagatiiva treppi mööda teisele korrusele väiksesse, raamatuid tuubil kabinetti, kus ahelsuitsetav professor meid oma loengutes väljendatud peedistamisähvardustest hoolimata üllatava sõbralikkusega, aga siiski viis tundi järgemööda eksamineeris.
Asukoht teoses
lk 86–87
lk 1851–1852
