Kolm paradiisi. Kaitsmine Tartu Ülikoolis...

Kaitsmine Tartu Ülikoolis läks normaalselt, ainuke viga oli, et puudus Villem Ernits, kelleta muidu ühtki kaitsmist Tartus ei toimunud. Kuna samal päeval kaitses üks teine noormees, Mart Vabar, oma väitekirja aulas (mulle anti üks pimedavõitu auditoorium), siis arvasin, et Ernits oli seal, aga kunagi hiljem rääkis Mart, et ka tema kaitsmine läks ilma Ernitsata. Nimelt olnud Ernits eelmisel päeval söönud mingit halvaksläinud toitu ega olnud üldse ülikooli saanud tulla. Ernits ei puudunud näiteks mu kolleegi Rein Looduse kaitsmiselt ja heitis vaesele Reinule ette, et viimane olevat alahinnanud Jaan Tõnissoni tähtsust Eesti kultuuriloos. Oma sõnavõtus seletas Ernits pikalt ja laialt, kuivõrd suur roll ikkagi Tõnissonil meie elus oli ja kuivõrd tubli ja tark mees ta olnud. Keegi teine poleks tohtinud Tõnissoni ülistada, aga Ernitsasse suhtuti kui ohutusse naiivi ja keegi ta õlanukast kinni ei haaranud. Reinu kaitsmiselt meenub seegi, et kaitsmisjärgsel õhtusöögil pidas lauakõne Reinu õpetaja professor Voldemar Vaga, kes summeeris oma sõnavõtu järgmiselt:
„Nüüd on minu unistused täitunud!”

Võrukael Ariste pistis vahele:
„Täituma tähendab täisid täis minema!”

Vaga hurjutas kolleegi tema häbematuse pärast, aga valitsevas ülevas õhustikus võeti asja siiski ainult kergelt jultunud lõõpimisena.

Teosest
lk 356–357