Tarbatu linnusesse kogunesid kõik ümberkaudsed hõimlased, aga samuti tuli neid ka kaugemaist maakondadest kokku, et liituda seal venelastega. Ka Sakalast oli tulnud sinna palju mehi, kes omakorda koondusid Meelise ümber. Kõik nad põlgasid kristlaste petlikku rahu, mida need nüüd omakorda kitsikust tundes suure suuga lubasid. Tarbatus olijad olid kõik valmis otsekui üks ühine hing ja meel vastu panema. Kõik nad tahtsid kirikuid hoopis ära hävitada ning piiskoppe, preestreid ja nende sõjasulaseid maalt jäädavalt välja ajada, et ometi ükskord täielikku rahu saada. Kuid kirik oligi selleks pettusekantsiks, mille abil ordurüütleil oli kõige kergem maa talurahvast oma lõa küljes kinni hoida. Ent kiriku abi võis ainult siis kõige suurem olla, kui rahvas oleks selle petliku õpetuse omaks võtnud. Seni kui ta aga sõitles kõige selle vastu, mida preestrid vahutava suuga kuulutasid, tuli kirikut ennast mõõga abil toetada. Ja just seepärast oligi rahutegemisel peamiseks nõudeks, mille piiskop esitas, et tõrkuv rahvas laseks end uuesti ristida ning kiriku rüppe tagasi pöörduks. Sellest ei tahtnud aga ülestõusnud rahvas kuuldagi, vaid kõik olid valmis ennem surema kui vihatud orjastajate usku uue ikkena vastu võtma.
Suur Tarbatu linnus, mis ainuüksi oma loomulike omaduste poolest oli tugevaks kantsiks, oli juba rüütlite seal asudes tugevasti kindlustatud ning igasuguse relvastusega tublisti varustatud. Ordurüütleist oli sinna maha jäänud ka suurel hulgal raudambusid, nooli, viskeodasid ja mõõku. Pealegi oli vürst Vjatško juhatusel Noogardist tulnud abiväel kaasas mitmesuguseid sõjariistu. Saarlastelt õpitud viisi järgi ehitati aga seal iga päev juurde ikka uusi kiviheite-masinaid ehk patarelle.
Asukoht teoses
lk 112–113
