Juhtus see kogu maad vapustanud õnnetus nii. Kella 4–5 paiku pärast lõunat läks Aleksander Eisenschmidt koos oma isa (kes talle külla oli tulnud) ja nelja-aastase poja Unoga liivaauku vaatama. Liivaauk asus tema krundil maja lähedal ja ta müüs sealt ehitusliiva. Mehed ei märganud juttu ajades, et laps läks oma vankrikese ja labidaga järsu, alt veidi äraõõnestatud liivaseina alla mängimiseks liiva võtma. Korraga voolas kaldalt kuiv liiv poisikese peale, mattes ta poole kehani liivasse. Kohe hüppasid vanaisa, isa ja lell, kes ka seal oli, Unole appi, et teda välja kaevata. Kuid siis langes kaldast veel hulk liiva ja mulda maha ning kõik kolm jäid üleni liiva alla. Aleksandri vend pääses õnnelikul kombel: tema pea ja üks käsi jäid liivast välja.
Kui nad umbes poole tunni pärast välja kaevati, ei andnud kohalerutanud arstide elluäratamiskatsed enam tulemusi.
Appirutanud inimeste ees lamas kolm surnukeha: hallpea isa, tema täies meheeas olnud poeg ja väike käharpäine pojapoeg.
Kui nad umbes poole tunni pärast välja kaevati, ei andnud kohalerutanud arstide elluäratamiskatsed enam tulemusi.
Appirutanud inimeste ees lamas kolm surnukeha: hallpea isa, tema täies meheeas olnud poeg ja väike käharpäine pojapoeg.
Asukoht teoses
lk 136–137
