Salaselts Ramps astus täies koosseisus Mari hoovist Emajõe tänavale, mida palistas noorte kahemeetriste vahtrate allee. Vihm oli järele jäänud ja õhk värske.
Jõgi voolas vaikselt ning seal aerutas vähemalt kümme paatkonda. Kaugelt oli näha, et ülikooli sõudebaasi uksed olid pärani ja paate tassiti sealt veel juurdegi.
Lapsed läksid üle tänava otse jõe äärde rajatud kõnniteele.
/---/
Tüdruk keskendus praegu hoopis fotoka kruttimisele, sest ta oli Matit pissitades äkitselt avastanud, et vahtrate lehed on krimpsus ja kollakaspruunid. Huvitav, et tänavu ei pannud ta tähelegi, millal lehed kolletama hakkasid. Eelmisel nädalal oli alanud kool ja siis olid need puud veel kindlasti rohelised olnud – nagu suvel. Samas teadis Mari, et sellised väikesed puud lähevadki sügisel esimeste hulgas kollaseks.
Asukoht teoses
lk 51–52
