Minu Supilinn. Botaanikaaed ehk...

Botaanikaaed ehk bot-aed on koht, kuhu linnarahvas läheb igal aastaajal imetlema taimeriigi ilu. Mitte ükski kevad ei lähe mul mööda, kui ma ei käi vaatamas siniliiliaid ja esimeste karukellade tärkamist alpinaariumis.
/---/
See aed on minule väga eriline koht. Igal sügisel käin ma palju õnne sünnipäevaks soovimas datlipalmile, kelle jaoks tõsteti palmihoone katust 1984 aastal praeguse harikõrguseni. Muidu oleks palm löönud ladva vastu lage. Datlipalmi juures on rõõm kohata ka majesteetlikku luuderohtu. Tema ronijuurtes on midagi eelajaloolist. Potitaimel ei pane neid juuri tähelegi, aga aias on hoopis teine pilt. See taim on igavese elu sümbol ja võrdlus on enam kui tabav. Luuderohuga võidu ronib samal seinal üks hilissuvine õitseja, uhke nimega bugenvillea. Vaat niisuguseid taimesid kasvab meil keset linna.
Paraadvärav aeda on Laial tänaval. Ümber aia kulgeb vana müür. Kroonuaia tänava silla otsas on müür nii madal, et sealt saab ka hõlpsasti aeda. Sellest kohast on müür kulunud ronimisest astanguliseks.
/---/
Armastusest on tulvil ka botaanikaaed. Minule on see tõeline armastuse aed. Igas osakonnas on tunda aednike käte armastust taimede vastu, ja juba pikka aega: nende suurte müüride kaisus on muru niidetud juba üle kahesaja aasta. Ja taimed annavad aednike armastuse õitsemisega korduvalt tagasi. Seda armastust, nagu puhast armastust ikka, rahaga ei saa.
/---/
Nii nagu majadel on ka aedadel kõige aluseks vundament. Botaanikaaia alus on vägev: aed paikneb vana linnamüüri nurga ümber rajatud bastionil, selle vallidel ja ümbruses. Puudele, põõsastele ja pisematele taimeriigi esindajatele on vana kaitsekindluse nõlvad ideaalne kasvukoht. Ja küllap nägi seda ette juba aia rajamise otsusele alla kirjutanud ja pitseri peale pannud ülikooli rektor Georg Friedrich von Parrot.
/---/
Tegelikult on bot-aed juba praegu laienenud, Supilinnas asuvatesse kasvuhoonetesse. Paljud linnakodanikud ei pruugi seda teada. Aastal 2001 kolis Soinaste osakond Supilinna Oa tänavale.