Pühapäeva keskpäevaks särab kogu Tartu linna kohal madal, kuid ere päike, mis blondi noormehe seitlisse kammitud juustele südasuvise sära kingib. Ilm on endiselt karge, kuid viimaks vanalinna iidsete majade vahelegi hiilivad päikesekiired suudavad detsembrikuised miinuspügaladki vähehaaval plusskraadideks soojendada. Sajanditevanuste hoonete keskelt uuesti Emajõe kaldale jõudnud, näeb noormees, et puhkepäev on selle rahustava sängi äärde keskpäevaks ohtralt inimesi meelitanud. Kes lobisevad niisama aega parajaks tehes, kes naudivad hoopis nädalavahetuse kingitud vaikust, mõned vapramad võtavad koguni nägusid taeva poole ajades Ülejõe pargis päikest.
/---/
Mõne aja pärast alati rahvarohke Riia tänava alguses peatunud, otsustab Adrian Auski nende lugematute poodlejatega ühineda ning linna moodsaimasse uusehitisse, palju kõmu ja vastakaid arvamusi tekitanud Tartu Kaubamajja põigata. Sellesse arhitektuuriliselt suhteliselt kohmakasse ja mittemidagiütlevasse neljakandilisse monstrumhoonesse sisse astunud, kõnnib ta erinevalt teistest külastajatest esmalt kaalutletult majaplaani juurde ja sealt edasi juba sama korruse treises tiivas asuvasse optikapoodi. Noormehe õnneks seal massilist tunglemist ei toimu.
Asukoht teoses
lk 323–324
