Siis ma töötasin Tartus Kirjandusmuuseumis, fondipuhastaja-koiotsija. Tervistkahjustav töö. Muuseumis on väga vähe ruumi ja all keldris on isiklikud fondid või spetsiaalsed Eesti ajal välja antud raamatud. Kuna neid väga vähe laenutatakse, eriluba peab olema, siis tuleb neid aeg-ajalt puhastada, tolmnevad seal ja riiulitest läheb raamatute vahele igasugu mutukaid ja siis noh... Antakse valge kittel ja ämbrikene ja tärpentiinipudel ja flanell-lapikene ja siis lähed sinna alla keldrisse. Neli tundi oli päevas töö ja küllaltki tasuv. Mäletan, et sain – 60 rubla kuus oli palk. Piima anti.
Asukoht teoses
lk 63
