Üks sündmusteta suvi. Pööran pea kõrvale...

Pööran pea kõrvale ja katsun muudele asjadele mõelda. Nii palju on sedagi juba kujutletud, et see on nagu pleekinud luu. See juhtus viisteistkümmend aastat tagasi, 1944. aasta augustis. Jah, just tänasel päeval viieteistkümne aasta eest lähenes rebenenud rinne meie kodukohale. On painavalt vastik lugeda kommunistide muinasjutte sellest, kuidas rõõmu ja juubeldusega uut okupatsioonivõimu vastu võeti. Kogu maa oli vabisemas halvavas hirmus punaarmee tulekule juba ette mõeldes, juba rinde üleminekut kujutledes, kui keegi ka millegipärast venelasi võis tagasi oodata. Nägin ainult ühtainsat inimest, kes rõõmsalt vene pommitajate poole vaatas ja ütles: „Nõukogude Liidu lennukid!“ Aga ta ise jooksis tulistjalu majade varju, kui just juhtusime seisma lagedal Tähe ja Õnne tänava nurgal. „Mis sa siis plehku pistad?“ ütlesin talle vihaselt ja ise jäin keset teed seisma, kuni lennukid üle olid. Jäin seisma mitte seepärast, et minagi poleks varjamist vajanud, vaid trotsi pärast, et talle näidata, et ma ei karda. Aga temast võis aru saada, ta oli äbarik, punaste ajal arvanud, et nüüd on „tema aeg“ tulnud, Saksa okupatsiooni ajal kinni istunud ja seal arvatavasti SD nuhiks värvatud. Ei ole kuulda, et tal ka praegu oleks eriti hästi läinud. On sama äbarik edasi, muud midagi. Viskun teisele küljele. Tahan vabaneda neist kujutlustest. Tükike Tartu varemeid, kuskilt Tähe tänavalt, õhus suitsuvingu nagu jätkuvast põlemisest, tuha ja süte all mültunud tulest, loomade ammerdamist, kui nad tulitanud udaratega karjamaadel hulkusid, kui kõik olid põgenenud…
Teosest