Olgu! 1936. a. kevadel elasin Tähe tänaval vanaproua Kleini kahe aknaga toas üksi. Oli kuidagi kriisiaeg, kestis mingi ummik. Ülikoolitöö polnud nii kiiresti edenenud, nagu oleks võinud. Paljud kaasaeglased olid juba lõpetamas või lõpetanud, minu asjad aga olid veninud. Ka mu „Sonetid“, mida ise kirjastasin, ei saanudki eriti läbi lüüa, kuigi arvustus suhtus heatahtlikult. Mu kirjanduslikud sõbradki arvasid vist, et suudan ainult sonette konstrueerida lompidest, niitudest, soost, rohulibledest ja muust pisiloodusest, et ega mu käsi pole lahtine muude teemade ja vormide jaoks. Nägin seda ja olin teadlik ega pannud seda sugugi pahaks, sest kõik oli nagu nali tookord, eriti veel sonetikirjutamine. Olin noor ja uljas, tunnustamisküsimus mulle muret ei teinud, kuigi arvata võib, et kuskil sügaval maakihtide all see veidike ikkagi umbe ajas. Olin läbi teinud raske enesevaatluse perioodi ja analüüsitõve läbi põdenud. Isiklikult – ja olin nagu tules põletatud telliskivi. Aga valutas mu süda vahest ehk siiski eriti neil puhkudel, kui mõni nelirida, mida tol ajal kirjutasin, nii välja ei tulnud, nagu kujutlesin.
Ma ei usu, et mu norutunde põhjuseks oleks olnud mingi kirjanduslik ebaõnnestumine. Pigem oli selleks ebamäärane kevadine rahutus, mis mind ikka märtsikuus on vallanud. See päriskevade-eelne periood punavate ehataevaste, klaarsinise laotuse, kargete hommikute, pungi kasvatavate okste ja üha pikenevate päevadega on nagu eelaimus millestki suurest, mis tuleb kunagi. Kõik on lahti, võimaluste lille stipa pennata seeme võib kasvada milleks tahes. Sel ajal on muide tekkinud suurem osa mu kirjanduslikest ideedest ja palju ka kirja pandud. See on lahtise käe ja lendava mõtte aeg, külvi- ja kasvuaeg, elu esimeste liigutuste aeg.
Nii ka tol 19. märtsi õhtul olin voodis pikutades peokümned nelirida kirjutanud. Siit-sealt. Ilma üldkuju võtmata, salmiluule mustri järgi, mida Paul Viiding korra naljapärast kirjutas järgmiselt: Kirjutad oma 10-15 salmi, igaüks eri lehekesele, viskad mütsi, segad ära ja nopid ühekaupa välja. Esimesena võetu saab avastroofiks jne.; tõmbad vahepealsed ebasobivad maha, asetad mõne veel ümber, kriipsutad maha või kirjutad juurdegi. Ja nii on valmis 8-salmiline luuletus – 32 rida, à 40 senti rida = 12.80.
Ma polnud küll nii struktuurivaba luulet harrastanud, aga selleks oli see, mis kirjutasin, ometi kujunenud – kümmekond neljarealist stroofi, mis kuidagi kokku ei tahtnud kuuluda, pane või mütsi ja vaata, millega peaks alustama.
Hommikul ärkasin varakult pärast rahutut ööd. Lappasin õhtusi paberilehti ja äkki oli selge: Tuul! Tuul, mis meelitavalt tuleb, mis kaasa viib, mis rikkusi toob, kuid vaeseks röövib, mis läbi elu tuhiseb, mis eluviljad maha rapsib, surm, milles peituvad uue sünni ained.
See on mu „Tuulelaulude“ teema. Vahelduvas rütmis, stroofivormis ja piltides, tigedalt üksteise kannul, veel enne kui eelmine lõppes, algas uus. – Nii istusin sängis, hommikukohvi voodi kõrval jahtus. Päike paistis tuppa, meelitav sinine taevas õhkus klaaside tagant, mina aga kirjutasin ja kirjutasin. Vahel lamasin ja vaatasin lakke, kogu kehas justkui lainetas ja voogas. Ükskõik kuhu poole või mida! Tuul, aina tuul tuhises. Edasi ja edasi, ükskõik kuhu või millest.
Siis pikkamisi jäi vaiksemaks. Tunne aga oli, et nüüd võiks kirjutada ükskõik millest, kuidas ja kui palju. Tuuleteema sai aga valmis, minu arvates väike juhuslik sissejuhatus kõigele tulevale. Lugesin veel korra üle, asetasin järjekorda, kirjutasin numbrid peale ja õngitsesin välja ühe sissejuhatava salmi:
Kes tuleb, kes tuleb säält mere päält,
nii avar ja valgust täis? –
Ta juba mõõtmatus kauguses
nii voogav ning selge näis.