Tartu. Ja Emajõgi! Ikka...

Ja Emajõgi! Ikka voolab see endises suunas läbi linna, ikka kilgendab päike ta pinnal nagu vanasti, ikka kevadise vee iseloomulik värske lõhn, mis ninna tungib. Ainult vanad sillad on kadunud ja nende asemel on uued. Kuigi ka vastsetest võid üle kõndida, otsid ometi vanu. Isegi Kivisilla, mille puudumisega oli juba varemini harjutud, oled vahepeal endisel kujul üles ehitanud. Otsid silmadega selle kõrgeid kandilisi väravaid, raskeid kette või tuttavaid kaari vee kohal, massiivset graniitäärist, et sellel rinnutada, alla muutuvasse, siiski igavesti muutumatuks jäävasse vette vahtida, veidi puhata ja ennast koguda.
Teosest
lk 246