Päeva tänava otsast möödas, esimeste põlenud majade juures jäi ta jälle seisatama. Nii kaugele kui silm piki Tähe tänavat ulatus, oli suurem osa maju nähtavasti põlenud, kuigi kivimajade müürid püsti seisid ja kaugelt iga kord kindlasti otsustada ei saanud. Ahjukered, korstnad, tulemüürid, kivilasud olid ainsatena alles sellest puumajade rajoonist, mis kõigepealt silma puutus. Edasiminekul prõgises sageli taldade all klaasipuru, tolmas tuhk või mustasid puruks sõtkutud söe- või telliskivitükid. Ühel majaasemel oli valge pottkivist ahi täiesti terve ja helendas. Keegi oli selle konksu otsa riputanud vaskkatlakese, mis läikis päikesepaistel.
Asukoht teoses
lk 32
