Must raamat. Pooleldi varisenud müürid...

Pooleldi varisenud müürid, püsti jäänud korstnad oma pikkade kaeltega üle mustavate tuleasemete, punakaspruun kivi, söestunud palginotid, tuha tumehall värv, millesse jäänud krohvitud seinte helevalgeid laike. Nende vahel mõni üksik kõrbenud puu, harud nagu mustad sõrmed harali. Varemete ja purunenud majade vahel aga üksikuid sumbunud tulekoldeid, kust veel suitsuniresid üles hillitses, looka paindus ja sombusesse vinesse hajus. Kaugel üle jõe aga rohetasid endistena Toomemäe ja Tähtvere pargi puud, paistsid punased või mustad katused, valendasid majaseinad. Aga need asusid kõik nagu määratu kaugel, tundusid hurjatu suurele ringhorisondile projitseeritud pildina lausa ebatõelistena.

Pilk libises kõigest üle, kuski pikemalt peatumata, katsudes tungida millegi tundmatu, tabamatu taha. Oli see tõesti ikka endine Tartu, mida ta oli lapsest saadik tundnud, või ainult dekoratsioon ühele draamale, ainult suurendatud, hiiglamõõtmetes?
Teosest
lk 7–8