Jäälätted. Hall, valusalt silmadesse...

Hall, valusalt silmadesse lõikuv suits võtab mind „Werneris“ vastu. On parajasti lõunase sesooni haripunkt, näen palju tuttavaid nägusid, aga ruttan kõigist kiiresti mööda. Juba aastaid olen siin käinud, aga kunagi pole ma märganud, et siin on nii suitsune ning umbne ja näod nii pikast tutvusest hoolimata siiski võõrad. Mul on tunne, et täpselt nii, nagu ma neid täna näen, istusid nad eile ja tunaeile ja nädala, kuu ja aasta eest. Kindlasti on siin jutuainegi sama, naljadki samad, klatš ja filosoofiagi sama, ainult mõnes uues variatsioonis, mis põhiliselt asja ei muuda. Ja äkki ma ei saa aru, mis ma üldse siin otsin.

Ma vaatan üle läve tagumisse ruumigi, kus suits on veel teravam ümber malemängijate peade, ja leian siis keskmises ruumis ehk „omnibuses” ühe tühja aknaaluse laua. Laskun toolile ja võtan laual leiduva ajalehe kätte.

Ma ei loe tavaliselt „Õnnetusi ja kuritöid”, aga seekord seisab seal üle kahe veeru: „Naine hüppas Kivisillalt Emajõkke” ja selle all väiksema kirjaga: „Traagiline enesetapp. Päästmiskatsed ei andnud tagajärgi.”

Teosest
lk 209