Tartus oli meie sinna saabudes terveni kolm seltskonnakihti, eesti, saksa ja vene, kelledel oli väga vähe ühendust üksteisega. Venelased – ja see oli kõige vahelduvam, päris tulijate ja minejate element – olid peagu kogu ametnikkond ja osa ülikooli professoreist ning koolide õpetajaskonnast, sest koolide venestamine oli juba siis eriti kõva käega teostatud. Nende lisaks tulid mõned juba ammu Eestisse juurdunud suurkaupmeeste sugukonnad.
Sakslastel jälle oli üha veel valdav enamus arstiteaduslikus teaduskonnas, kus neil oli hulk kuulsaid nimesid. Usuteaduskond oli juba loomulikel põhjusil nende rahvusest meestega täidetud. Pealeselle kogunes Liivimaa arvurikkaist mõisaist alati talvehooaegadeks lähedalt ja kaugelt aadlit Tartusse tantsima ja tütreid mehele panema, nagu üteldi. Oma suhete kaudu Peterburi kõrgemate ringkondadega, millised suhted ulatasid koguni hooviringkondadesse ja tsaari lähemasse ümbrusesse, oli neil sinnamaani ka olnud sõna ütelda Venemaa balti-poliitika kohta.
Eesti seltskond – sõna on snobistlik ega õigupoolest sobi tolle demokraatlikest ideedest kantud ringkonna kohta – oli alles kujunemas. Samasse Venemaa balti-poliitikasse kuulus ka takistada eesti haritlasi saamast kohti ja töövõimalusi kodumaal; neid suunati otse vägisi Sarmaatia lagendikele. Oli mõningaid advokaate, mitmeid arste, seega vabade elukutsetega tegelejaid, koguni eesti keele lektorgi, dr. K. A. Hermann, oli eesti muusikamehi, maalikunstnikke, lauljannasid, näitlejaid. Oli noori luuletajaid ja kirjanikke – „Noor-Eesti” sünnisõnad lausuti just neil aastail –, oli mitmesajapäine hulk eesti üliõpilasi, kelledest osa olid „metsikud”, s.o. mitte ühessegi üliõpilasorganisatsiooni kuuluvad, osa jälle Eesti Üliõpilaste Seltsi, selle vanima, juba Eesti rahvusliku ärkamise ajal asutatud organisatsiooni liikmed. Aastate jooksul tekkis saksa korporatsioonide eeskujul mitu uut värvikandvat organisatsiooni, nagu Sakala ja Estica.
Asukoht teoses
lk 94–95
