Ja kuna ta pidi neist sentimentaalsusse kalduvatest mälestusjupikestest kiiresti vabanema, tõmbas ta mütsi järsu liigutusega sügavale üle otsaesise, kiirustas sammu, naelutas pilgu ahastusliku teravusega nõlvakul seisva Peetri kiriku telliskivipunasele tornile.
Ülejäänud osa teest möödus jälle nagu unenäos: samasuguses viirastuslikus hajameelsuses, samasuguses tujukuses. Möödalibisevad majad, vähkpunased omnibused, veovoorimeeste laiad ning madalad vankrid, asfaltsillutise veider sarnasus hirmus laia nahkrihmaga, pikad heledad pilveribad kevadtaeva sinetuses. Jalakäijad, jalakäijad, jalakäijad. Kaks poissi jooksid temast suure hajuga mööda, pakkudes värsket „Postimeest”, reklaamides selle uudisteküllust. Siis tuli rida kollaseks värvitud ühekordseid äärelinnamaju, ja kui polnud enam vaja edasi minna, kuna ta oli jõudnud juba sõber Koosa korteriakende kohale, viskas ta mantli hooletult käsivarrelt õlale, surus sõrme kellanupule ning ootas kuulatades ettekallutatud peaga.