Baeri ausammas helkis raskelt-metalliselt, puhuti näis, nagu võiks tuul iga silmapilk raamatu ta põlvedel kinni lükata, puude pungi ajavate oksade tagant paistis sügavsinine taevas, pehmetooniline nagu riie. Ja Toomivaremete vahelt lendas üles suur parv musti kirikuhakke, kaugenedes üle orus kasvavate pärnade, kadudes viimaks silmapiirilt.
/---/
Jälle tuli mööda mäekülgi üles sooja kevadtuult, mis litsus näole ja rõivastele otsegi midagi pehmet, midagi, mis lõhnab imaralt. Kevad, kevad, kevad, mõtles Joel Neegos hajameelselt, jälgides läbi vidutatud laugude tillukest oravat, kes jooksis vilkalt üles-alla mööda krobelist puutüve. Armastajad kadusid anatoomikumi suunas, tähetorni poole, kus oli tavalisesti vaiksem. Ja taevasse oli tõusnud vahepeal suuri, lumivalgeid rühkpilvi, mis tundusid samuti pehmed ja soojad nagu muugi osa taevavõlvist.
Asukoht teoses
lk 88–90
