Kuum põuasumbus lõi talle näkku – päike kõrvetas jälle nagu nüüd alati. Siin-seal silmapiiril tukkus üksikuid heledaid pilvekoonlaid; üle tänava asuvas aias kilkasid lapsed. Alt kivisillutiselt kostis aeg-ajalt tasast mürinat – möödusid voorimehed, kes tulid raudteejaamast. Kõikjal valitses veel sügav pühapäevarahu, mööda tühje kõnniteid komberdasid südalinna poole ainult üksikud kirikusse minejad – üleni musta rõivastatud vanad daamid, kõverad varikujud, lauluraamatud kaenlas.
Asukoht teoses
lk 87
