Uus inimene. Kuna mõte kojuminekule...

Kuna mõte kojuminekule tundus äkki vastikuna, hakkas ta kohe pikkade sammudega tuldud teed tagasi minema. Päike seisis peaaegu kesktaevas ja põletas halastamatult. Ta hakkas higistama; ta ronis järsust trepist üles Toomemäele, laialadvaliste puude alla, kus oli nagu veidi jahedam. Murul mängivad lapsed kilkasid võistu ja noored naised kirevates tänavakleitides, kes jalutasid või istusid oma meeste või armukeste kõrval, vaatasid teda loiult langetatud laugude vahelt. Kuskil taamal mängis suveorkester, tampides õhu sõlmiliseks, kuni see näis tasakesi põrisema hakkavat, nagu hiiglasuur trumm, mis häälitseb kaasa kaugusest tulevatele helidele.

Teosest
lk 137