Metsalise rada. Ta läks, läks...

Ta läks, läks, läks, ja kui ta oli nõnda läinud juba ligi kümmekond minutit, nägi ta korraga enda ees midagi rahutult siia-sinna viskuvat, midagi meeleheitlikult rabelevat, – ta oli jõudnud jälle öisele jõekaldale. Ta mõtles väga aeglaselt ja ükskõikselt, et sellist vägevat põhjatormi pole siin nähtud juba paljude aastate jooksul, et nii merel kui lausmaal tekitab see kindlasti suuri kahjusid. Iilingud virutasid talle kohutava jõuga vastu nägu, nagu tõugates, surusid teda nähtamatu hiigelkäega, rebisid, tõmbasid, lõid vahel kuidagi veidralt ülalt alla. Pimedust lõikavate elektritraatide vahelt oleks nagu midagi lakkamatult läbi voolanud; kõrged murdlained peksid lõbusõiduvenesid vastamisi. Ja ikka sadas, sadas, sadas, sadas! Siis hakkas raekoja kell lööma, kuid vana linna kohal vuhisev rajuöö tõi Tiit Pärtelsini vaid üsna tasast katkendlikku kuminat.
Teosest