Päev pole öö ei ole. See roheline muruplats...

See roheline muruplats, diagonaalsete jalgteedega, nagu Šoti lipp, mis oli Kaubahalli koha peal varem. Suvine muruplats ja kasepuud. Ja seesama Kaubahall, rõve hiigeltalu moodi pruun monstrum nende urgude ja treppide ja viilkatustega. Ja vanad, kollased bussid, 1 ja 1A seismas täpselt kaubahalli sissepääsu kohal, vahel, sees, täpselt nagu siis, kui ma laps olin ja maja asemel oli veel sõidutee. Busside katused ja aknad härmas, tossupilved tagant pahvimas. Siis hirnatab hobune ja pargi kohal – ei, läbi pargi – on valgete sammaste rivi ja vanas vene kirjakeeles mustavad sildid ja kapjade klakk-klakk-klakk vastu vihmamärga, läikivat kivisillutist. Bussid, kaubahall, voorimehed, muruplats, kaubahoov, puud, nad kõik on poolläbipaistvad, ebareaalsed.
Teosest
lk 127–128