Põhjendamatu separatism. Kui jätame kõrvale...

Kui jätame kõrvale selle, milleks sovetlikud ja postsovetlikud jõupingutused on Tallinna muutnud, ning sellegi, et Tartu on ikka veel inimsõbralikum ja elamiskõlblikum linn, ei näe ma mingit mõtet nende kahe linna pidevas vastandamises, mis eriti Tartu poolelt kipub vägisi kolkapatriotismiks muutuma.
/---/
Ajaloolised põhjused on selged: Lõuna-Eesti, s.t Liivimaa kubermang saavutas 19. sajandil majandusliku ning sellest johtuvalt ka kultuurilise edemuse kehvema Tallinnamaa ees, kuid juba 20. sajandi esimesel kümnendil hakkasid Tallinn ja Põhja-Eesti kiiresti arenema, millega „Tartu paavst” (Jaan Tõnisson) ja tema õukond ei tahtnud kuidagi rahul olla. Tuletame kas või meelde halenaljakat vaidlemist 1917. aasta märtsis kahe kubermangu loomise üle Eestis. Ja edasi ikka samas vaimus kiusaka jonnakusega pealinn-olla-tahtmine, ilma et seda kunagi oleks oldud. Siit ka see kurikuulus Tartu vaim, mis ikka siin ja seal veel kummitab. Eriti praegu peaks meile ainsana oluline olema Eesti vaim, aga mitte põhjendamatu separatism.
Teosest