Tartust Pariisi ja tagasi. 1943. aasta kevad...

1943. aasta kevad. Poisid tulevad öiselt valvekorralt Kivisilla varisenud otsalt. Koidab. Linn on haudvaikne. Päike paneb kaubahoovi varemete vanad tellised oranžilt hõõguma, värske asfalt lükkab sammule nagu iseenesest rütmi sisse. Vanemuise valged selge kontuuriga pinnad kontrastiks varemetele; selgus, rahu ja ilu painava teadmise vastu raskest ja koledast sõjast. /---/

Kombekus polnud ka Pallasest kuhugi kadunud, aga Pallase eripäraks võrreldes näiteks ülikooli või kõrgema muusikakooliga oli, et seal peeti ilmast ilma pidu. Tartu linnapea abikaasa Veronika Keerdoja oli Vabbe maaliateljee õpilane ja see tähendas mõndagi: Pallasel olid oma liha- ja viinakupongid ning kui peod juhtusid komandanditundi sisse libisema, polnud sellestki midagi, ainult teada pidi sellest andma. Nii saab Ado Vabbe 1943. aasta 13. märtsil Postimehes ilmunud intervjuus Ilmar Mikiverile öelda, et sõda pole Pallase õppetööd õnneks veel põrmugi seganud... /---/

Olen kuulnud jutte maskiballist ja jõulupeost ja pidudest näituste avamise järel. /---/

Vabbe ateljee Aia ja Vaksali tänava nurgal põles maha. /---/

Põles ka Vardi ateljee koos kogu nelja aasta loominguga. Vardi oli hiljem öelnud, et nii kurb ja tühi tunne on, nagu oleks perekond maha lastud.
Teosest