Jõudnud Kaarsillale, Taaniel seisatas, ning ta huulile ilmus korraga mõru muie. Aeglaselt võttis ta siis vöö vahelt musta sametkotikese, nööris selle lahti ja lasi uhkete kuningannade ning parunesside portreedega kuldrahadel Emajõkke kukkuda. Helkides ja särades langesid hinnalised mündid tumedasse vette, kadudes siis mudasesse põhja. Paar möödujat vaatas noormehe tegevust imestunud näoga pealt, kuid ei öelnud midagi. Võimalik, et nad lihtsalt ei uskunud oma silmi.
Asukoht teoses
lk 119
