Nad kõndisid üle puusilla ja pöördusid vasakule, läbi agulimajade segadiku, kus viimase kümne aasta jooksul oli tekkinud arvestatav vene kogukond. Peamiselt olid need Venemaalt väljarännanud või siis vene kaubahoovis tegutsev rahvas. Kiiresti püstitatud majakeste vahele oli ehitatud ka kirik, selle heledad lauad polnud veel jõudnud vihma ja päikese käes halliks pleekida. Viimase sõja ajal olid Rootsi väed siit suunast linna piiranud ning agul oli lahingute käigus täies ulatuses maha põletatud. Praegu jäi mulje, et see võis olla isegi kasuks tulnud, kogu asunduse üldmuljel ei olnud nüüd isegi väga viga.
Asukoht teoses
lk 104
