Ja Vanemuine laulis taeva suurusest ja maa ilust, Emajõe kallaste toredusest ja inimeste õnnest ja õnnetusest. Ja tema laul oli nii hale, et ta härdasti nuttis, ning tema voolavad pisarad läbi tema kuuekordse kuue ja seitsme särgi voolasid. Siis tõusis ta jälle tuule tiivule ja läks Vanataadi kotta, temale laulma ja mängima.
Kaua kõlas see jumalik laul Eesti poegade ja tütarde suus. Kõndisid nad püha hiiemetsa vaiba all, siis mõistsid nad tema puude lahket kohinat; jõe vulin täitis nende rinda rõõmsa julgusega; ööbiku laul pani nende südamed sulama ja lõokese viisid juhtisid nende mõtted Vanataadi kodadesse; sel silmapilgul näitas neile, kui käiks Vanemuine oma kandlega uuesti läbi looduse. Seda ta ka tegi, ja kui terve maa laulikud võidulaulule kokku tulid, siis oli Vanemuine ikka nende seas, kui teda ka ei tuntud, ning süütas jälle uuesti õige laulutulukese lauljate rinnas põlema