Vanemuine. Taara mäel tulid...

Taara mäel tulid kõik elavad loomad Vanemuise ümber kokku ja igaüks sai oma viisi suhu, sedamööda, kui palju ta Vanemuise laulust aru mõistis saada ja meeles jõudis pidada. Hiiepuud olid tema tuleku kohina omale valitsenud, kallis Emajõgi omale ta riiete kahina. Metsas ja jõe kaldal tunneme sellepärast kõige elavamalt Vanemuise ligiolemist ja oma rinda tema laulu vaimuga täidetud. Tuul oli omale kõige valjumad hääled tähele pannud. Mõnele loomale oli kandlepööra kärin, teisele jälle keele hääl armas olnud. Laululindudele olid mänguviisid kõige ilusamad näidanud, iseäranis ööbikule ja lõokesele. Kaladel oli kurvem lugu: nemad pistsid omad pead silmist saadik veest välja, aga jätsid kõrvad vette, nad nägid küll Vanemuise suu maigutamist ja tegid seda järele, jäid aga keeletuks. Üksi inimene õppis kõik hääled ära ja sai ka kõikidest aru, sellepärast tema laul ka kõige sügavamasse südame põhja tungib ja kõrgesse jumalikku elupaika tõuseb.

Ja Vanemuine laulis taeva suurusest ja maa ilust, Emajõe kallaste toredusest ja inimeste õnnest ja õnnetusest. Ja tema laul oli nii hale, et ta härdasti nuttis, ning tema voolavad pisarad läbi tema kuuekordse kuue ja seitsme särgi voolasid. Siis tõusis ta jälle tuule tiivule ja läks Vanataadi kotta, temale laulma ja mängima.

Kaua kõlas see jumalik laul Eesti poegade ja tütarde suus. Kõndisid nad püha hiiemetsa vaiba all, siis mõistsid nad tema puude lahket kohinat; jõe vulin täitis nende rinda rõõmsa julgusega; ööbiku laul pani nende südamed sulama ja lõokese viisid juhtisid nende mõtted Vanataadi kodadesse; sel silmapilgul näitas neile, kui käiks Vanemuine oma kandlega uuesti läbi looduse. Seda ta ka tegi, ja kui terve maa laulikud võidulaulule kokku tulid, siis oli Vanemuine ikka nende seas, kui teda ka ei tuntud, ning süütas jälle uuesti õige laulutulukese lauljate rinnas põlema
Teosest