Tartu jalul. On Kuperjanovi matus. Kui palju au! Kui palju leina! Kuid kadunuid ei too tagasi au ega lein. Ja nii palju maetakse. Läheb rong rongile järele. Ja lõppu ei näe neil rongel!
On päevi, mis löövad rahva hinge tulisel kirjal. Niisugune päev on kahtlemata Eesti Vabariigi välja kuulutamise päev: nimelt 24. veebruar. Nüüd siis jällegi see päev.
Ilutses Tartu sini-must-valges. –
Nii tuju ülendud, pidulik. Roosa Lenno vaatles raatuse platsile kogunud rahvast, vaatles piduronge, vaatles sõjaväe paraadi.
Asukoht teoses
lk 112–113
