Üks inimelu. Kevade lähenedes muutus...

Kevade lähenedes muutus linn üha hirmuäratavamaks. Lume alt vabanes palju sellist, mida külm oli kinni tinutanud ja lumi katnud. Lisaks rusustunud hoonetele ja pommikildudest täksitud fassaadidele sulatas kevadpäike üles ka raisku läinud elusid. Olid need siis loomadest või inimestest jäänud, ei teinud sulavesi vahet ja kõik, mis voolama pääses, see ka Emajõkke jõudis.
/---/
Linn lõhnas söestunud sarikate, murenenud lubjakrohvi ja külmast kopitanud riiete järele. Seda meeldivam oli tunne, kui mõnest uksest või õhuaknast kohvi ja kringlite lõhn tänavale tungis.
Teosest
lk 186