Sandra silmitses pehme lume sees vonklevat Emajõe triipu ja selles ukerdavaid parte. Ta ei vaadanud peaaegu kunagi üle jõe, ta vaatas jõge, sest see liikus. Seisnud pisut aega kaldapiirde najal, lonkis ta tagasi raekoja poole, põikas sisse pontšikubaari või Sädeme kohvikusse ning kadus siis ülikooli sammaste varju.