Kõik, kes Tartut lähemalt tundsid, mäletavad sinkjashallide seintega kroonu maja Jaani tänaval. Maja eritunnuseks olid lauskkastid akende ees ja vöödilise pinnaga vahiputka trepi kõrval. Kõnniteest lahutas hoonet rinnakõrgune lasipuu. Hoone päraldiseks tuli lugeda ka tunnismeest, kes valvel seistes igavust põdes, sest ümbrus oli huvitu. Polnud muud kui eastunud majade tuhmjaid seinu ja tänava munakivist pinda.
Ometi oli see väärikaid paiku linna südamikus. Vangla hoone polnud sugugi üksiklane. Lähestikku, peaaegu ühel joonel vanglaga, asusid säärased auväärsused nagu ülikooli peahoone ja Jaani kirik. Vangla ise oli ka auväärne, vähemalt vanuselt. Nii kuulus tollele paigale kõik, mille järele inimene just kui hirv kisendab: kirjatarkus, hingeõndsus ja ihu ohjeldamine.
Tartu vangla omas mõnevõrdset paremust, mis puudus Vene tänava vanglal Tallinnas: õhu juurdepääs oli siin palju vabam ja päike valas siia lõunast õhtuni valgust. Suureks hüveks oli vanglale ta lahtine õu: veelgi suuremaks – haruldaselt avar jalutusplats õue taga, kuhu ulatasid Toome nõlvaku aiad. Teadagi polnud vangid jalutades vabad, sest väljakut piiras umbes kolme meetri kõrgune planktara. Püssimeestest seisis üks väravas, teine tavaliselt keset väljakut. Aeg – olgugi vaid pool tundi päevas, mis vangidele jalutamiseks määratud, oli õndsamaid ajaviiteid. Inimene, kes pole lühemat aegagi elanud seinte vahele suletud elu, ei oska aimata, millist naudingut ja lohutust pakub ainus pilk looduslikku elevusse... kui ergutav on sõõm värsket õhku.
Vangimaja ise oli vanaaegne hoone, täites truult ja heasoovlikult temale määratud ülesannet. Trepid korruselt korrusele olid küll kasina valgustusega, ent mitte liiga kitsad ega liiga püstakad. Koridorid, kuhu avanesid kongide uksed, võinuksid kuuluda ka mõnele vabalt kasutatavale ühiselamule. Püüdes nüüd silmitseda seda nagu mälu päevapilti, leian selles sarnasust kloostrites nähtud piltidega. Vangla võtmemees ei sobi sinna, vaid näib, nagu kõnniks seal vana paater pikas kuues ja kulunud sandaalides. Aga sama maja võinuks ka mõne internaadi, mõne jesuiitide kolledži oma olla. Mida ma mitte ei taha, mille vastu mu mälupilt protesteerib, on tõik, et toda vana maja Jaani tänaval kasutati inimeste sunduslikuks tarastamiseks.
Asukoht teoses
lk 511
