Tartusse jõudis kardinal-asehaldur Radziwill juba hilissügisel, arvatavasti oktoobri alguses (vana kalendri järgi) 1584 ning ta sattus selle linna kaunist asendist, atmosfäärist ja arhitektuurist sellisesse vaimustusse, et ta olevat säälseile jesuiidipaatreile kinnitanud, et Tartu sarnanevat igati (tema poolt imeteldud) Firenzele. Samaaegsest jesuiitide ordu esmasest aruandest selgub veel, et eriliselt hinnati Tartu „tervislikku ümbrust, kalarikkaid jõgesid ja järvi“! Nende „järvedena“ mõeldi vist kunstlikult loodud tiike Emajõe käärudes, millede jäänukiks tohiks olla veel 1944 säilinud Meltsiveski tiik. /---/
Tartu kirikud olnud 1584 ilusad ning neid olnud tollal veel palju säilinud arvestades selle linna suurust, mida jesuiidid ütlevad olevat Riia suurune. Kuid palju suuri ja ilusaid ehitusi olevat Tartus (juba) sõja läbi lõhutud. /---/
Too katoliiklaste suurem ja ilusam kirik olevat varem olnud katedraal, s.o. Tartu piiskoplik toomkirik ning ta olnud veel siis 1582 ilusam kui ükski teine kirik. Kuid moskoviitide poolt olevat ta omalajal (Tartu vallutamisel 1558) saanud tugevasti kahjustada ja lõhutud, samuti kui paljud muud ehitused Tartus. Selle toomkiriku kordasäädimiseks vajatavat suuri summasid. Kommenteerija Napiersky leiab, et see vaga restaureerimissoov poolakate poolt ei leidnud täitmist. Vastupidi, selle („Liivimaa ilusaima“) kiriku sisemus hävinenud lõplikult just Poola ajal 1596 või 1598 „jaanitule“ läbi, mille purjus mungad või teised ulakad olid süüdanud.
Asukoht teoses
lk 36–37
