Vahepeal oli tõusnud tuul, mis tormi ja äikese eelkäijana jooksis mööda teeäärsete puude latvu, need aga painutasid oma päid teineteise poole, nagu sosistades edasi hirmsat uudist: torm!
Jõudnud bussijaama, kulus mul aega rohkem, kui olin arvestanud, sest nagu ikka siis, kui sul on kiire, hilines oodatav buss oma veerandtunnikese. Oli jäänud halba ennustavalt vaikseks. Siis aga lõhestas vaikust järsk kõuekärgatus ja vesi voolas sellise jõuga, nagu oleks veskipais purunenud. Kui ma tagasiteel uuesti palvemaja juurde jõudsin, otsustasin pooleldi uudishimust, pooleldi vihma tõttu sisse astuda.
Sees oli umbne, õhk tundus kuidagi läpatavana, ma ei tea, kas paljudest niisketest inimestest või millestki muust. Vaatepilt oli aga lausa masendav. Ruum oli puupüsti täis inimesi, ja mitte sugugi vanakesi, vaid isegi palju noori oli seal. Kui paljud nendest vihmast või uudishimust aetud olid, seda ei või ma öelda, kuid ümberringi nägin ma küll vaid usuekstaasis nägusid. Tähelepanelikumalt ringi vaadates märkasin enda ligidal üht kaunis intelligentse näoga 40-aastast meest. Ja milline hardumus tema näol! Välimuse järgi otsustades ei oleks selle mehe kohta küll võinud öelda, et ta baptist on. Igatahes kohates sellist mõnes asutuses ametnikuna, oleks raske öelda, et see siiski pole tõeline nõukogude inimene.
Asukoht teoses
lk 32
