Tartu piiskop Hermann resideeris esialgu Otepääl, kus 1224. aastal langetati otsus: toomkirik tuleb rajada Tartusse. Piiskop kolis aga äsja vallutatud eestlaste linnusesse. Küll tuleb toonitada, et Tartus Toomemäge esialgu polnudki. Siin oli hoopis Emajõe lammile ulatuv neemik või maanina, mis keskajal eraldati vallikraaviga. Alles uusaegsed muldkindlustused kujundasid sellise mäe, millega oleme tänapäeval harjunud.
Toomkiriku püstitamine on kulgenud läbi raskuste. Mingid ehitustööd on alanud siin hiljemalt 13. sajandi keskel, kuid nähtavasti tegi venelaste 1262. aasta vallutusretk kõik maatasa. Seejärel hakati ehitama suurejoonelist basiilikat, milletaolist polnud Vana-Liivimaal varem nähtud. Tööd edenesid aga vaevaliselt ning pikihoone valmis pärast mitmeid plaanimuutusi tõenäoliselt alles 14. sajandi teisel poolel. /---/
Nähtavasti pärines sealt ka Damerowi visioon: üks õige katedraal peab olema kooriümbriskäigu ja kaksiktornidega basiilika. Nii alustati suurejoonelise kooriosa ehitamist ning ilmselt tehti algust ka läänetornidega. /---/
Alles 1470. aastail jõuti uue kooriruumi lõpetamiseni ning arvatavasti 1500. aasta paiku ehitati valmis ka massiivsed läänetornid, mis meenutavad pigem arhailist kaitseehitist. /---/
Uhke piiskopikirik sai tegutseda ainult pool sajandit. Liivi sõjaga algas pühakoja allakäik. /---/
Muide, just toonaste töödega sai Toomemägi oma praeguse kuju, kus looduslikest pinnavormidest pole enam jälgegi.
/---/
Arhitekt Johann Wilhelm Krause (1757–1828) kavandas siia rea õppehooneid ja suurejoonelise pargi, toomkiriku idaossa kujundati aga raamatukogu.
/---/
Varsti leiti, et nutikam on ehitada uus raamatukogu. See valmis 1982. aastal. Vana raamatukogu sai aga aastail 1985–1989 poola restauraatorite käe all uue näo, kusjuures võimaluste piires püüti ennistada Krause-aegseid interjööre. Nüüd tegutseb neis õilsates ruumides Tartu Ülikooli Muuseum.
Asukoht teoses
lk 46–47
