Siis ma kuulsingi esimest korda sõna „depressioon”. See minu jaoks „vanahärra” oli Aleksander Raid (1913–1983), slaavi keelte spetsialist, tšehhi-eesti sõnaraamatu autor, poola, tšehhi ja vene keelest tõlkija, suur klassikalise muusika, eriti Chopini austaja. Ta mängis ka ise klaverit.
Siis otsustas Werneri vennaskond Raidi Sassi depressiooni leevendamiseks teha korjanduse ja kinkida mehele ei vähem ega rohkem kui ... klaveri. Korjandus käis väga vaikselt, ainult üks mees – kes ei olnud keegi muu kui alati valjuhäälne (vaikset häält tal polnudki) Artur Alliksaar – oleks peaaegu kogu operatsiooni nurjanud. Nagu alati, uuris ta enne lauda istumist saaliuksel, kelle juurde end istuma poetada, märkas meid isaga, astus hoogsal sammul meie laua poole, hüüdes käigult: „Six, on sul paar rubla, ma tahan ka Sassi klaverile annetada!” (Six oli mu isa hüüdnimi.)
Asukoht teoses
lk 64
