Jõudnud Tartu, kuulsime varsti rõõmus-põrutavat uudist: Saksamaa on kapituleerunud – okupatsiooniväed lahkuvad! Ja selle heleda sõnumi varjus liikus tume kuuldus: Siurul olnud äsja öösel Kommertsi suvilokaalis lööming üliõpilastega. Mõned Siuru santlaagrid ja kaasatundjad, nagu kunstnik Einsild jt. boheemlased, olid nüüd kogu Siurule sellist head reklaami teinud, et mõni päev hiljem Vanemuises näitleja Leopold Hansen lavalt publikut järgmisi stroofe sisaldavate kupleedega kostitas:
Kord Siurult saivad kolki
paar korporandinolki...
Ja meie hinged Pühajärvel ei aimanudki, mida „meie” Tartus olevat korda saatnud...
See muuseas. Päevakorra tähtsamaks punktiks aga kujunes: manifestatsiooni korraldamine maa vabanemise puhul okupatsioonist. Ka Siuru ja värskelt asutatud kunstiühing „Pallas”, A. Tassa ja K. Mäe lemmiklaps, pidid rongkäigust osa võtma. Ja tingimata oma lippudega. Kohe hangiti kuldkollast siidi ja K. Mäe ateljees asuti lippe valmistama. Mägi ja Einsild – ja muidugi Al. Tassa oma vaimustusega kaasas - maalinud lipud valmis: esimesel Siuru ingel oma mustas suuruses ja hoogsuses – ja Pallase lipul jälle nende rahulik klassikaline embleem. Need lipud võisid tõepoolest kaunitena rongis lehvida – meie seda enam ei näinud, sest sõitsime Tallinna. Siuru lipp, mida meie rühma Tartu liikmed küllalt ei jõudnud ära kiita, jäi Tartu. Jäi Tartu ka siis, kui Tuglas ja Ge ning Visna oma „santlaagripolguga” Tartust enamlaste pealetulekul Viljandisse taganesid. Ainult Konrad Mägi jäänud maha. Tema oma kohviallikast Wernerist ei lahkunud. Kui hiljem Tartu vabanedes Siuru lippu hakati otsima, siis teatas kuuldus: Konrad Mägi hävitanud selle enamlasi kartes ära.
Kui lipp nii maha jäeti, ega siis ühingki kaua võinud üleval püsida.
Asukoht teoses
lk 144–145
