1889. aastal Tartus sündinud luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija Artur Adson veetis oma noorusaja Võrumaal Sännas ja Tsoorus. Alates 1913. aastast võrokeelsete luuletustega tuntuks saanud „Sännä trubaduur“ oli Tartuga seotud nii õpingute ajal (õppis 1895–1898 Tartu vaeslastekoolis, oli 1925–1926 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas) kui ka 1920. aastatel, tegutsedes ajakirjaniku, kirjaniku ja kriitikuna. 1924–1925 jõudis Adson muuhulgas olla ka Vanemuise dramaturgiks. 1930. aastatel elas ja töötas ta peamiselt Tallinnas.
1913. aastal kohtus Artur Adson Marie Underiga, nende abielu sõlmiti 1927. aastal.
1944. aastal emigreerus perekond Rootsi, kus Adson leidis rakendust arhiivitöötajana Stockholmis. Rootsis ilmunud mälestusteraamatust pärinevad ka toodud katkendid.
Artur Adson suri 1977. aastal Stockholmis ja on maetud Skogskyrkogårdeni kalmistule.
Adson oli aktiivne osaleja Siuru ja Tarapita kirjandusrühmituses, eluajal avaldas ta suures osas võrokeelseid luuletusi sisaldavad üheksa luulekogu ning mitmeid näidendeid. Rootsi perioodist pärineb seitse mälestusteraamatut, mis on suuremas jaos hiljem ka Eestis kordustrükina välja antud.
Vt ka:
http://www2.kirmus.ee/erni/autor/adso_b.html
Teosed:
http://www.ester.ee/search~S1*est?/aadson+artur
Adson, Artur
Selle autori proosateosed:
Neli veskit, 1946 |
Siuru-raamat, 1949 |