1988. aastaks olen valmis saanud oma esimese luulevaliku. Poeemid on eksistentsialistlikud, armastusest ja surmast. Soovin neid näidata mõnele tõelisele luuletajale. Minu tutvusringkonnas on ainult üks tõeline luuletaja, Indrek H., umbes 30-aastane väljapeetud maneeridega mees, kelle olemus „kannab endas esimese Eesti vabariigi väärtusi“, nagu toona lugupidavalt öeldi. Vastavalt väärtustele valdab ta ka värsivorme, aleksandriini ja sonetti. Ta teab, mis vahe on distihhonil ja diptühhonil (ma ise ei ole kindel).
Indrek, oleks sul aega mu luuletustele pilk peale visata? küsin võimalikult sundimatult. Indrek H. kohendab pikka valget salli ja mõõdab mind hindava pilguga. On küll aega, vastab ta suuremeelselt. Ma annan paberilehed talle üle. Indrek noogutab ja voldib lehed kokku. Ma annan meistrile nädal aega lugemiseks. Seejärel otsin Indrek H. uuesti üles. Ma leian ta löövibaarist, mis asub Toomemäe nõlva sisse rajatud endises püssirohuhoidlas. See on laotud keskaegse Maarja kiriku varemeist ja piiskopilinnuse müüridest pärit tellistest. Ma olen ärevil, süütenöör hõõgub. Me räägime – tema räägib – Rilkest ja Baudelaire’ist. Ja fovismist. Rahulikult, mõttepausideks aega võttes. Tartu vaimule kohaselt. Olgu, ütleb Indrek, on aeg. Ta tõuseb püsti ja keerab mantlikrae üles. Aga luuletused? küsin.
Millised luuletused? küsib Indrek H.
Minu omad, vastan.
Aa, need. Indrek H. kehitab õlgu. Sa oled luuletaja. Seejärel ta lahkub. Mõõdetud sammul.
Ma ei tea tänaseni, mis nende nonšalaansiga visatud sõnade taga oli: peen iroonia, ükskõiksus, heatahtlikkus või hoopis suur kirjanduslik tõde: luuletaja on see, kes kirjutab luuletusi.
See tõde tundub mulle kahtlasevõitu.
Asukoht teoses
lk 119–120
