Eliidist ei olnud tollal Veeriku kaugemas ääres veel märkigi, aga lapsi tehti seal võserikus ilma kaitsevahendite ja katseklaasita nendel kaugetel kevadsuvistel aegadel kohe kindlasti.
Rukki tänav ei olnud ainus teravilja nime kandnud tänav. Siin oli (ja on) Nisu. Ja Maisi. Kuid siis muutus tähtsate linnameeste meel nagu segadusse sattunud kevadtuulel. Teraviljad jäid kus see ja teine ning nimepanemise ametnikud muutusid üsna lillelisteks: Nelgi, Karikakra, Kannikese, Tulbi. Ja asi lõppes Ravilaga.
/---/
Siiski ei jäänud Veerikule ilmunud kolm põhikultuuri nimelist tänavat ilma kaaslasteta. Nimelt kerkisid kevadeti Ravila tänava äärsel tühermaal naabruskonna emade ja vanaemade tagumikud, mis andsid märku peagi tärkavatest söögikõlbulikest liigikaaslastest. Linnarahvale jagatud peenramaal kasvasid nii kartul, hernes kui ka uba. Täna kerkib sinna köögiviljade asemel juba ülikoolilinnak.
/---/
Päris võõraid juhtus Rukkisse aga üpris harva. Üldse oli siis kuidagi kummaliselt läbipaistev see kodutänava elu. Sinna sattunud auto või inimese välimuse järgi oli täpselt teada, kes sugulastest või tuttavatest oli naabritele külla tulnud. Tõenäoliselt oli samamoodi sadadel teistel Nõukogude Eesti äärelinnatänavatel.
Asukoht teoses
lk 18–21
