Tartu peal lasub pöörane kogus virtuaalseid reaalsusi. Peamiselt raamatute näol. Tartu tegelik keskpunkt, peamine võimukants ja ühtlasi pühamu on ülikooli raamatukogu. Inimesed ägavad oma koduste raamatukogude all. Mitte ainult siis, kui nad peavad neid kolima või tolmust puhastama, või kui mõni professor, kirjanik, kunstnik või lihtsalt tavaline Tartu raamatukoi on jälle ära surnud ja tema pärijad ei suuda otsustada, mida teha raamatutega – kas püüda laiali jagada (keegi väga ei taha: kes on raamatuinimene, sellel on endal üleliia, ja kes ei ole, sellel pole vaja) või „teha süda kõvaks” ja viia autokärutäite kaupa keegi ei taha teada, kuhu. Kogu aeg ägavad. Reaalsused on kujutluslikud, kuid nende hulk ja mass on nii suured, et materiaalne reaalsus nende all on pidevalt väändunud, deformeerunud. Ja mitte ainult raamatuinimeste materiaalne reaalsus. Virtuaalreaalsuste tonnaaž lasub kogu Tartul, ka väikekodanlastest riigiametnikud ja tehnokraatidest hipsterid ei jää sellest puutumata. Paljud ei pea sellele survele vastu. Tartu purustab, muserdab, hukutab kehasid. Ainult mõned peavad vastu. Kuidas? Nagu ikka karmis keskkonnas hakkama saadakse: elades lihtsat, visa, tagasihoidlikku elu. Nagu meie pärisorjadest esivanemad, nagu pärismaalased, aborigeenid. Nagu kütid-korilased. Kui päristartlane ei eksle oma lõpututes labürintlikes ulmades, virtuaalsetes rägastikes, siis ta kõplab, ehitab aeda, käib seenel, püüab Emajõest kala, paneb tapeeti, putitab keskküttekatelt. Käib külas sõpradel, vargses lootuses, et ehk mõni pakub lisaks teele ka õhtusööki.
Ma vist ise ei kuulu nende pärismaalaste hulka. Mul on loomupärane kalduvus virtuaalsete lademete poole, aga teiselt poolt on veri liiga palju vemmeldanud, iha mateeria järele on olnud liiga suur. Mul on kodus järjest vähem raamatuid; olen vähemalt neljast viiendikust lahti saanud. Ma ei loe palju. Ma tahan, et kui ma ära suren, jääks must maha võimalikult vähe raamatuid. Ainult olulised. Aga ma nii õudselt armastan Tartu vohavate ulmade ränka survet. Süda läheb soojaks, kui näed raamatukogus võidunud pintsaku ja hallide bakenbardidega legendaarset klassikalist filoloogi, või tänavanurgal Jekki Rjazinit, või Mehis Heinsaart, kes on väljunud paarinädalasest unelusest Emajõe tänaval või Mulgimaal ja siirdub kuskile Põhja-Lätti matkama, või Lauri Pilterit, kes protesteerib Reformierakonna valeliku poliitika vastu, tõustes üles igal öösel kell kolm ja hakates tõlkima itaalia vararenessansi luuletajat, kelle nime olen kahjuks unustanud. Ma elan Tartus nende pärast, ränkade ulmalasude pärast.
Asukoht teoses
lk 1525–1526
