Kohtumine kirjanik Jaan Kaplinskiga toimub ülikoolis.
Kujutasin ette, et tal on täna hommikul ülikoolis tegemist ja et me vestleme mõnes hämaras kabinetis. Ülikool on rahulik, puhas, peaaegu hääletu. Üliõpilaste riietehoius teenindab üks naisterahvas. Sellega võrreldes on Prantsuse ülikoolid nagu mõne arengumaa laohooned.
Sõbralik valvuriproua juhatab meid trepist üles raamatukoguruumi, kus Kaplinski istub pika laua taga, millel lebab minu romaan „Perekond Pythre’i hiilgus“ /---/. Alustame naeratades vestlust, mis on niisiis avalik ja keeruline mitmes mõttes, sest tuleb arvestada üliõpilastega, kelle prantsuse keele tasemest mul ei ole aimugi. Küsin siiski Kaplinskilt, kas ta mäletab, et viibis juunis 1992 Saint-Marc-sur-Meris rannahotellis, kus Jacques Tati filmis „Härra Hulot’ puhkus“ ja kus leidis aset Euroopa luuletõlkijate kohtumine.
